Naissaare geograafia
Naissaar, Eesti suuruselt kuues saar, paikneb Tallinna lahe suudmes ja asub mandrist 8,5 km kaugusel.Saar on kolmnurkse kujuga, põhjast lõunasse 9 km pikk, suurima laiusega 3,8 km. Saare rannajoone pikkus on 24.4 km.Idaran ik on vähe liigestatud, kuid lääne ja lõunarannikul leidub arvukalt väikseid lahtesid ja maaninasid – tuntuimad neist vanad sadamakohad Djupvkin, Holmsvikin ja Mädasadama laht.
Naissaar asub Põhja-Eesti klindieelsel, geoloogiliselt küllalt keerukal alal, mida iseloomustavad mandriliustiku poolt kujundatud voorjad suurvormid. Pärast mandrijää taandumist on Naissaare arengut oluliselt mõjutanud maatõus, mis tänapäeval ulatub ligikaudu 2,5 millimeetrini aastas.
Saare kõrgemad osad kerkisid üle merepinna Litoriinamere staadiumi esimesel poolel ligikaudu 7500-7700 aastat tagasi. Limneamere staadiumi (algas 4000 aastat tagasi ning kestab praeguseni) esimesel poolel oli Naissaare idarannik liigestatud laguunidega ning viimaste aastatuhande jooksul on saar suurenenud peamiselt põhja ja lõuna suunas. Pinnavormidest on valdavad kulutus-ja kuhjetasandikud.
Vanemaid rannajooni, mis paiknevad erineval kõrgusel ja kaugusel nüüdisaja rannajoonest, tähistavad rannamoodustised ning rändrahnude hulgad, mida leidub peamiselt saare lääneosa metsasügavustes. Saare idaosa rändrahnud seevastu asetsevad otse veepiiril või selle lähedal meres. Suuremad rändrahnud on Põlendikukivi saare edelaosas, ümbermõõduga 28,8 m, Lehtmetsa kivi Taani Kuninga aia lõunaservas ja Männiku rändrahn.
Esimese maailmasõja aegse merekindluse ehitamisel lõhati hulgaliselt rändrahne ja koguti kivikangruteks. Saare kesk-ja idaosa vanade laguunide kohal paiknevad sood ja turba paksus ulatub neis kahe meetrini.
Naissaare mullad ja rannatüübid
Naissaar, Eesti suuruselt kuues saar, paikneb Tallinna lahe suudmes ja asub mandrist 8,5 km kaugusel.Saar on kolmnurkse kujuga, põhjast lõunasse 9 km pikk, suurima laiusega 3,8 km. Saare rannajoone pikkus on 24.4 km.Idaran ik on vähe liigestatud, kuid lääne ja lõunarannikul leidub arvukalt väikseid lahtesid ja maaninasid – tuntuimad neist vanad sadamakohad Djupvkin, Holmsvikin ja Mädasadama laht.
Naissaar asub Põhja-Eesti klindieelsel, geoloogiliselt küllalt keerukal alal, mida iseloomustavad mandriliustiku poolt kujundatud voorjad suurvormid. Pärast mandrijää taandumist on Naissaare arengut oluliselt mõjutanud maatõus, mis tänapäeval ulatub ligikaudu 2,5 millimeetrini aastas.
Saare kõrgemad osad kerkisid üle merepinna Litoriinamere staadiumi esimesel poolel ligikaudu 7500-7700 aastat tagasi. Limneamere staadiumi (algas 4000 aastat tagasi ning kestab praeguseni) esimesel poolel oli Naissaare idarannik liigestatud laguunidega ning viimaste aastatuhande jooksul on saar suurenenud peamiselt põhja ja lõuna suunas. Pinnavormidest on valdavad kulutus-ja kuhjetasandikud.
Vanemaid rannajooni, mis paiknevad erineval kõrgusel ja kaugusel nüüdisaja rannajoonest, tähistavad rannamoodustised ning rändrahnude hulgad, mida leidub peamiselt saare lääneosa metsasügavustes. Saare idaosa rändrahnud seevastu asetsevad otse veepiiril või selle lähedal meres. Suuremad rändrahnud on Põlendikukivi saare edelaosas, ümbermõõduga 28,8 m, Lehtmetsa kivi Taani Kuninga aia lõunaservas ja Männiku rändrahn.
Esimese maailmasõja aegse merekindluse ehitamisel lõhati hulgaliselt rändrahne ja koguti kivikangruteks. Saare kesk-ja idaosa vanade laguunide kohal paiknevad sood ja turba paksus ulatub neis kahe meetrini.
Naissaare mullad ja rannatüübid
Naissaare mullad on toitainevaesed, kivised ja liigniisked ega sobi maaviljeluseks. Muldade lähtekivimiteks on valdavalt kristalsete komponentidega segunenud karbonaadivaesed liivad ja kruusad. Enim on saarel happelise reaktsioonigaliivmuldasid. Muldkatte kirjusus on tingitud niiskustingimuste vaheldumistest.
Muldade vähese viljakuse tõttu on saart kasutatud peamiselt metsamaana.Tänapäeval võtavad randadeni ulatuvad metsad enda alla 88,3% saarest. Valdavaks puuligiks on harilik mänd, saare põhja-ja lõunaosas kasvab ka harilikku kuuske. Erineva niiskusreziimi ja pinnakate iseloomu tõttu on saarel esindatud 20 metsatüüpi.Metsavabasid alasid leidub vaid mererannal ning endistel talu- ja külaasemetel. Niidukooslused on praeguseks enamasti võsastunud, sest rohumaad püsivad vaid tänu inimtegevusele – heinaniitmisele ja loomade karjatamisele, mis tänaseks on lakanud. Metsade keskel paiknevad vähesed lagedad madalsoolaigud, enamik saare soosid on metsastunud siirdesood.
Muldade vähese viljakuse tõttu on saart kasutatud peamiselt metsamaana.Tänapäeval võtavad randadeni ulatuvad metsad enda alla 88,3% saarest. Valdavaks puuligiks on harilik mänd, saare põhja-ja lõunaosas kasvab ka harilikku kuuske. Erineva niiskusreziimi ja pinnakate iseloomu tõttu on saarel esindatud 20 metsatüüpi.Metsavabasid alasid leidub vaid mererannal ning endistel talu- ja külaasemetel. Niidukooslused on praeguseks enamasti võsastunud, sest rohumaad püsivad vaid tänu inimtegevusele – heinaniitmisele ja loomade karjatamisele, mis tänaseks on lakanud. Metsade keskel paiknevad vähesed lagedad madalsoolaigud, enamik saare soosid on metsastunud siirdesood.
Taimed, seened ja loomad
Naissaare seenestik on liigirohke, kokku on registreeritud 356 seeneliiki. Parimad söögiseened on hobuheinik, harilik kivipuravik, kitsemampel ja harilik kukeseen. Eri tüüpi kasvukohtade rohkus toob kaasa ka rikkaliku samblikufloora – võrreldes teiste Eesti väikesaartega on Naissaar kõige samblikurikkam. Praeguseks on teada 257 samblikuliiki, samblaid on leitud 149 liiki. Taimedest kasvab metsas peamiselt pohl, mustikas ja kanarbik, avamaal harilik raudrohi, võilill ja harilik hiirehernes.
Rannaaladelt leiame kurdlehise roosi, liiv-vareskaera ja looduskaitsealuse rand-seaherne. Saare lääneosas, endisel meremiinide lõhkamisolatsil asuvates veega täitunud kraatrites on välja arenenud veetaimestik, peamiselt laialehine hundinui, kollane võhumõõk ning konnaosi.
Metsa pealetungi, külaelu kadumise ja põlluharimise lakkamise tagajärjel on Naissaare floora mitmekesisus siiski vähenenud. Kõige liigirikkam taimekooslus on Taani kuninga aias.
Naissaare loomastikku iseloomustavad kahepaiksetest rohukonn, roomajatest rästik ja nastik. Mahajäetud militaarkindlustused oma käikudega on saanud sobivaks talvituspaigaks põhja-nahkhiirtele. Saarel ja selle lähedal rannikumerel on kohatud 124 liiki linde, kellest pesitsejaid on 97 liiki. Haruldasemad pesitsejad on merikotkas, sookurg ja musträhn. Suurematest imetajatest esinevad saarel rebane, halljänes, metsnugis ning hooajati ka põder ja metssiga.
Kui sul on soov Naissaart ise külastada ja selle imelist loodust nautida, siis kliki siin ja broneeri sõit.
Naissaare seenestik on liigirohke, kokku on registreeritud 356 seeneliiki. Parimad söögiseened on hobuheinik, harilik kivipuravik, kitsemampel ja harilik kukeseen. Eri tüüpi kasvukohtade rohkus toob kaasa ka rikkaliku samblikufloora – võrreldes teiste Eesti väikesaartega on Naissaar kõige samblikurikkam. Praeguseks on teada 257 samblikuliiki, samblaid on leitud 149 liiki. Taimedest kasvab metsas peamiselt pohl, mustikas ja kanarbik, avamaal harilik raudrohi, võilill ja harilik hiirehernes.
Rannaaladelt leiame kurdlehise roosi, liiv-vareskaera ja looduskaitsealuse rand-seaherne. Saare lääneosas, endisel meremiinide lõhkamisolatsil asuvates veega täitunud kraatrites on välja arenenud veetaimestik, peamiselt laialehine hundinui, kollane võhumõõk ning konnaosi.
Metsa pealetungi, külaelu kadumise ja põlluharimise lakkamise tagajärjel on Naissaare floora mitmekesisus siiski vähenenud. Kõige liigirikkam taimekooslus on Taani kuninga aias.
Naissaare loomastikku iseloomustavad kahepaiksetest rohukonn, roomajatest rästik ja nastik. Mahajäetud militaarkindlustused oma käikudega on saanud sobivaks talvituspaigaks põhja-nahkhiirtele. Saarel ja selle lähedal rannikumerel on kohatud 124 liiki linde, kellest pesitsejaid on 97 liiki. Haruldasemad pesitsejad on merikotkas, sookurg ja musträhn. Suurematest imetajatest esinevad saarel rebane, halljänes, metsnugis ning hooajati ka põder ja metssiga.
Kui sul on soov Naissaart ise külastada ja selle imelist loodust nautida, siis kliki siin ja broneeri sõit.